laupäev, 12. märts 2016

2 ja 3/12

jep, me oleme elus. veebruar jäi vahele, upsi. tho liiga palju ei juhunud ka, niiet pole hullu.

Riks on maailma kõige vingem poni, nii ongi.

veebruaris käisin vähe, kooliga olid asjad nagu olid. käisime põhiliselt karjamaal sõitmas, paar korda põllul ka. üldiselt oli päris hea kõik, ei mäleta otseselt sellist päeva, kus oleksin pigem negatiivsete emotsioonidega koju läinud. häääästi palju oli mängu ka, vahel kõõlusin enda rõõmuks seljas ka. karjamaa hea koht, seal see mõnus saareke ja selle taga pime nurk, mille juures käimist tore harjutada. ehk siis bondimise aega oli ka palju. ega muud palju pole, loll olin ka, et üles ei kirjutanud asju kohe..

aga
uuel perioodil nüüd uue hooga ja siiani kõik beyond perfect. hakkasime vaikselt ükspäev käima kaelarihmaga pesuboksi ja tagasi. esimesed paar korda olid jube toredad, siis ükskord suurest ärevusest otsustas teises suunas minna, aga asi lõppes ikkagi sellega, et tuli ise mu juurde tagasi ja läksime sinna, kuhu vaja. sealt edasi on kõik jube tore olnud. nüüd siis viimased paar korda kui olen käinud, siis ilma milletagi. he rocks! i mean, aasta? tagasi me ei käinud koplist väljas :D
also! me jõudsime ükspäev nii kaugele, et ma võtsin ennast kokku ja vedasin meid kodust eemale. algul käisime muidugi paar korda käekõrval jalutamas külatee poole, aga kunagi eriti kaugele ei jõudnud. samas, kui arvestada seda, et mingi 4? kuud tagasi ei saanud me käekõrval isegi kraavist mööda, rääkimata muidugi isegi kraavini jõudmisest. anyway, oleme vast 3 korda käinud nüüdseks üksi külatee peal jalutamas. iga kord on ta ikkagi supertubli olnud, kuigi viimasel kahel korral on olnud streik kraavi juures. sellest oleme isegi suht kiiresti üle saanud ja edasi liikunud. jano alati on kodu poole veits kiire, aga see.. no lihtsalt on nii.
korra läksime metsas ka. üksi. terve tee oli suht selline selga-maha, edaspidi peaks seda muutuste arvu vähendama. aga riks oli ikkagi supertubli, jalutasime kraavini. seekord siis metsas oleva kraavini :D kuigi see tegelikkuses vist sama kraav üldse :D

kuna olen pidanud nii palju kirjanditega tegelema viimasel ajal, siis selle postituse lõpetan nii, et
in conclusion, riks on kõige vingem poni ja mul on motivatsiooni aina juurde tulnud. uuesti postitada ei luba, eks see mingihetk tuleb.
peace.



esmaspäev, 25. jaanuar 2016

2016 1/12 jou

nõndaks, jaanuar on peaaegu läbi. pean tõdema, et feilisin lubadustega juba esimesel kuul.. wtf? okei. oleks arvanud, et saan ikkagi iga nädal teha minimaalselt ühe postituse instagrami aaaga noh jah. vähemalt praegu kirjutan siia.
tundub, et rohkem kui pool jaanuarist on ta passinud. ma suht pettunud ikka, no oleks võinud aastat ilusti alustada. ma olen pikalt haige olnud, oli seda ka siis vaja eksole. ilmselt see ka põhjus, et miks pole instagramminud.. pole nagu väga meie tegemksi olnud, millest kirjutada. 

aga bright side on see, et tegelikult. kui ma praegu nüüd mõtlen, siis mul polegi ühtegi negatiivset emotiooni, mis tuleks meelde, kui mõtisklen jaanuarist. see on äge. st riks on äge. 
me oleme mänginud palju lumes, kapanud põldudel (jah, me saime oma põlludraamast üle ja käisime seal paar korda täitsa iseseisvalt ja edukalt). oleme sõitnud karjamaal varustuseta, oleme jalutanud, oleme sõitnud niiii palju pimedas, see on supercool, täielik kaif. also, minu meelest ei käinud kordagi platsil! this is cool. okei, mulle tundub praegu nii, et ei ole käinud jaanuaris platsil. aga ma pole kindel. maastikul pole käinud nii palju, kui ma tahaks, mkm, üldse mitte nii palju, kui oleks üldse arvestatav.

aga riks on mu armas poni ja ma ootan homset. lähen talli pea üle 2 nädala, kreisi. ilmselt ei tee palju, mängime nt karjamaal vms. just some fun time. i bet that he has been SO bored. and i'm sorry. 

ja vähemalt siis on jaanuari peal üks väga hale postitus. tahaks mingihetk lisada siia lõbusaid videoid ja pilte. mingi hetk. 

pilt Kersti Kalberg, aitäh.

esmaspäev, 28. detsember 2015

Riks on äge.

28.12.
täna alustasime trenni sellega, et proovisime poni treiku peale panna. just for practise. astus trapi peale küll ilusti. mingi hetk ta mõtles et f u all ja tassis täiega minema aga ma ei lasknud kuidagi lahti ja ta ei saanudki lõpuks lahti. mad skills! tõsiselt, 10 m jooksin järgi :D eks ta ikka nüüd katsetab aeg-aejalt, et kas saab äkki nüüd lahti, aga loodame, et varsti enam ei ole ka sellist olukorda. kunagi tuleb ka see usaldus :) mingi hetk saime siis poni lõpuks ilusti peale ja vsjo. läksin teda edasi puhastama.
niii puhas ja ilus poni on kuna koppel on kivikõva ja konarik, kuskil püherdada ei saa. boksis muidugi saab, aga iseasi kui väga ta seda tahab. võimalus sesuhtes on. igatahes, läksime koos Bentoniga karjamaale jalutama. mu poni oli jubetubli. üldse ei kartnud midagi (okei, valetan, mutimullahunnikuid vahtis küll punnis silmadega) aga muidu oli tubli. jalutasime läbi saarekese ja tsill. proovisime natuke heinasema koha peal veidi traavi teha aga eriti hea ei olnud. nõme ja konarlik ja kõva.
läksime põllu peale lootuses, et seal ehk saab midagi teha. viimati seljas seal ca kuu aega tagasi käies ei tunud midagi välja, riks tassis kodu poole tagasi ja nõme. täna oli kõik tore ja rahulik. Benton kõrval oli natuke segaduses aga Riks ei lasknud sellel ennast häirida, he was awesome! traavi endiselt ei saanud teha seega tegimegi siis ühe sellise keskmise ringi seal ja läksime koju tagasi.
I was super happy :) kõik läks kenasti.
'saareke', a: Kersti Kalberg 
a: Kersti Kalberg

Also, leidsin selle kirjutise oma mustanditest.
Oleme olnud tegusad ja tublid.
Laupäeval (ehk siis 14. novemebr?) käisime Toominga talli maneežis ratsutamas, olime suulistega ja puha. Ta oli väga tubli! Treikuse panek sujus mõlemal korral ideaalselt, koha peal oli poni tubli.
Trennis oli veits uimps isegi, poleks seda väga oodanud. Muidu oli kõik päris ok, aga millegi pärast ikka galopis tulevad meil pukid sisse. See probleem juba mõnda aega olnud, ei tega enam. Naljakas, et iga kord sellega siis mingi jonn on. 

ega eriti rohkem polegi selle kohta lisada. aga. oleme saanud siis 1 kuu ja umbes 2 nädalat hiljem teada, milles pukiprobleem oli ja noh, areng on märgatav. poni enam nii naljalt ei pukita, hästi.

27.12.
maxtüütu, nüüd paar päeva on maa külmunud ja midagi teha ei saa -.- eile alustasime poniga mullaplatsil. läksin selga, kaelarihmaga. poni oli tubli nii palju, kui tegime. tal polnud üldse mugav liikuda, lõpetasin kiiresti ära. siis mõtlesin, et no proovib siis lihtsalt talle valjaid pähe (eelnevalt oli plaan teha kas kaelarihmaga trenn või suulistega maatöö). eelmine kord ehk siis kui me Toomingas käisime, ei läinud suulised talle eriti kergelt suhu. nüüd oli kõik tore ja tsill.
ei olnud üldse mingit töö tegemise tuju, võtsin poni ja läksime lihtsalt jalutama. algul läksime maastiku tee suunas. rismikul hakkas väga hirmus, jalutasime seal ringi veits ja siis läksime tagasi koju. hiljem läksime põllule (kus oli u kuu aega tagasi mingi jama, poni üldse ei tahtnud seal olla), jalutasime seal väikese tiiru. hakkasime siis juba ära minema aga Riks isegi ei vaadanud kodu poole, ta läks hoopis ühe raja suunas, mööda kopli äärt viis see. ma oleksin oodanud pigem seda, et ta tahab koju minna, olin väga positiivselt üllatunud. jalutasime seal vaid veidi edasi ning varsti pöörasime kodu poole tagasi.
poni oli supertubli. ilm oli ka muidugi väga hea, ei mingit tuult. ilus päikeseloojang oli ka, kui hakkasime metsa poole minema.

26.12.
käisime Riksi ja Bentoniga metsas, et teha väike lõdvestus pärast meie eelmise päeva hüppetrenni. suht ok oli, ootasin ise hullemat. ühe korra tassis poni metsa but that is okay, we will work it out some day. traavi ei teinud, kaugele ei läinud. jube tuuline oli ka.
mõtlesin too päev just, et isegi, kui mulle niiväga meeldib olla selle juhi positsioonis st see, kes oma poniga ees liigub (sest saab valida tempo ja keegi ei ole ees vaadet segamas lol), ei ole see väga Riksile sobinud. nii tihti on seda, et ta jääb seisma või tassib. kellegi teise taga kõndides on täiesti teine asi. rahulik ja nagu too kord oli, isegi ei ajanud kõrvu kikki siis, kui Benton ees kõndis. ehk peame nüüd jälle veidi aega olema siis sellel teisel kohal, et ei tekiks neid momente et ta järsku seisma jääb. muidugi, olen kindel, et asi siiski minus ja milleski, mida ma valesti teen, tahaks aru saada ainult, et mis see siis on..
kunagi tahaks jälle ikka üksi ka maastikul käia. nõme tegelikult, et sellega nii praegu on.

25.12.
meil oli hüppetrenn. Riks ei olnud väga elav, ei olnud väga uimane. selline hea, keskmine. galopile tõsted olid okeid, palju tõuseme valest jalast, must work on that one, yes. süppasime seda ühte tõket. algus on super, alustasime vist ca 60st? umbes 80 peal hakkas ta veits enne tõket aerutama paremale-vasakule but we made it. 90 oli ka veel ok, tulime ilusti. edasi, 110 peal siis Riksil sai siiber ja enam ei tahtnud. mitu mitu korda tulime mööda. panime siis madalamaks ja ikka ei tahtnud tulla. talle obviously aitas :D lõpuks ikka, 60ne peal saime hakkama.
kokkuvõttes he did awesome. mul polnud mingeid ootusi tema suhtes, trenn läks in the end ikkagi hästi. ratsanikuga ta polegi nii palju hüpanud, st ega me ka polnud. (even my mom and dad were amazed and that is something! :D )
a: Kersti Kalberg

 tubli 90ne maandumine, a:Kersti Kalberg
24.12.
palju sellest ei mäleta. sõitsin vist ja poni minu meelest kartis palju. tegime volte ja panin ta veits rohkem tööle, siis hakkas mulle rohkem keskenduma ja enam polnud nii hirmus siis. maast tegelesin ka vist, läksin meelega taha otsa ja lasin tal seal ringi peal traavi joosta. üritas korra lahti tõmmata, ei saanud. edasi keskendus superhästi, nii Riks.. :D
jah, suht lamp päev oli.


peaksin ikka usinamalt iga päev üles kirjutama ja rohkem trennis mõtlema ja ponile tööd andma. naljakas ka, et jäidki kõik sügisesed toimetamised siia kirjutamata. next year is going to better! I will try. instagrami ei pannud ka vahepeal nädalaid pilte.. täeiga sucky story :D
palju pilte täna panna ei viitsi. kunagi ehk. võite vahepeal riksi instat tsekkida, ehk veab, vb olen postitanud. aa ja Kersti tehtud ägedaid pilte (natuke meid ja palju teisi) võite ka vaadata :)


have fun.




teisipäev, 22. detsember 2015

happy.

Riksu on olnud tubli. Meil oli vahepeal mingi pukijama, oleme selle põhjusest aru saanud ja nüüd tegeleme sellega. galopile tõsted on viimasel ajal väga ilusalt tulnud, ilma pukita. nõnda siis, kui ma ei kasuta stekki. samas on tulnud mingid muud jonnid. näiteks maastikul olles lampi tahab seisma jääda. vahel saame sealt edasi, vahel pean paluma teisel hobusel ees minna. also, ta tahab vahel täiesti suva metsa tassida. st kõnnime mööda teed ja järgmisel hetkel tassib ta kas siis metsa sisse või põllule, kuhu iganes. ma ei tea, ehk läheb see ka varsti üle. üldiselt oled seda ignoreerinud ja lihtsalt palunud tal edasi minna, ega seal muud polegi eriti teha. 
paar korda olen ratsutanud viimasel ajal neckropeiga ka, ta on uskumatult tubli. me mõlemad ilmselt mõikame rohkem seda asja nüüd, kõik tuleb lihtsamalt juba. muidugi oleneb päevast, vahel ei tule üldse midagi välja, vahel ongi nii. 
praegu on vaheaeg ja õnneks läheb tänasest minuti-paari kaupa jälle päev pikemaks. pimedal ajal oli nii keeruline käia tallis. koolis oli palju teha, istusin tihti kaua koolis ja õppida oli palju, poni selle arvelt kannatas vahepeal.
reedel (18. oli vist) ma ei tea, mis juhtus, aga mul tõmbas kael krampi? kui ma bussiga talli hakkasin sõitma. tegin omale lihtsalt krunni ja järgmisel hetkel ei saanud keha liigutada. talli too päev ei jõudnudki, läks hoopis massööri juurde, et veidi aimu saada toimuvast. tuli välja, et mu selg ja üldse tegelikult kogu keha on tohutu pinge all ja krunni tegemise käigus ilmselt liigutasin kuidagi nii, et mingid asjad läksid kaelas naha all viltu. pmst ma olin väike invaliid natuke aega. 
täna käisin jälle tallis. poni oli obviously energiline :D ja ma ei pannud seda talle üldse pahaks. jalutasime ja tiksusime. natuke kõõlusin seljas ka ja olin maaila õnnelikuim tüdruk. mul on ju Riks, miks ma ei peaks olema? 
nagu isegi kui me vahel jonnime ja ei saa hakkama teineteisega, at the end of the day ta on ikka kõige nunnum ja toredam ja armsam ja ilusam ja kallim. ta on ju minu Riks :) 
homme on meil.. 2 aastat, 3 kuud ja 20 pärva koos. päris arvestatav :D 
igatahes, panen palju pilte ka siia.. viimati kirjutasin siia ju....augustis... :D ups. instagrami külastasin natuke rohkem, aga see jäi ka vahepean unarusse. tegin uusaasta lubaduse ka (esimene üldse, mis tundub nagu reaalne või väga tehtav) 
1. ma pean iga kuu lõpus alates detsembrist tegema blogi postituse. nagu vähemalt ühe! rohkem võib alati,.
2. ma pean iga nädala lõpus alates detsembrist tegema instagrami postituse. jällegi, mida rohkem, seda uhkem. 
siiani olen kinni pidanud oma lubadusest. loodan, et see nii ka jääb :D 

ja siia nüüd VIIE kuu eest pilte ka, enjoy! 


a: Mari-Liis Gabrel

 
a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg





Riks ja Eti 

a: Kristina Hirtentreu
a: Kristina Hirtentreu

a: Kristina Hirtentreu

a: Kristina Hirtentreu

a: Kristina Hirtentreu

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg




a: Kersti Kalberg

a: Kersti Kalberg






a: Kersti Kalberg

kolmapäev, 12. august 2015

Armastan

Me oleme olnud usinad trennitajad ja meil on läinud hästi. Olen ratsutanud palju sadulata, mitmed korrad ka ilma varustuseta. Kõik on sujunud ladusalt kuid sadulata galoppi tehes tundub mulle, et ponil pole mugav. Ei tea, kas asi on minu istakus, selles, et olen liiga suur, ehk on temal midagi viga? Ei ole veel kindel, võibolla ei olegi midagi ja muretsen asjata :) Sadulaga trennis tunnen veidi, et tal on ebamugav, aga vähe. Eks näis, mis edasi saab :) loodan, et läheb üle.

1 kord käisime päris esimest korda üle pika aja üks maastikul! Noh, praegusel juhul siis suur kopliring, aga ikkagi. Poni oli kõige tublim üldse. Alguses oli mingi naljakas jaur, ta ei tahtnud üldse hakata kõndimagi kodust eemale, selle olukorraga olin tuttav, sest seda oli olnud ka varem maastikule minnes palju. Seekord olin ma tere aeg väga rahulik ja mul ei tekkinud ühtegi negatiivset emotsiooni, ilmselt kohati ka selle pärast, et meie taga oli värav/karjus, vasakul puud ja kraav ning paremal riksu koppel niiet minna oli võimalik ainult otse. Saime edasi nii, et kohe, kui astus kasvõi 1 jalaga 1 sammu, tänasin ja andsin kommi. Nii see kordus paar korda ja juba oligi ponil asi selge, edasi! :D Seekord oli natuke hirmsam, kui siis, kui me Kerstiga kolmekesi käisime, aga me saime hakkama! Kui jõudsime oma ringiga peaaegu lõpule, oli vaja veel Tristeni, Veritase ja Aramise koplist mööda saada. Kõik ponid jooksid kiiresti meie suunas ja kui me edasi hakkasime liikuma, panid ponid tagant nurgast pukitades ja galopis tagasi väravasse. Selle kõige käigus oli Riksu nii tubli, ühtegi traavisammu ei tulnud isegi. Jõudsime elusalt koju ja ta oli tore. 

Trenni sisukus on viimasel ajal langenud, ma ise millegi pärast ei suuda üldse enam mingeid huvitavaid trenne meie jaoks teha. Enne ja pärast trenni on mõtteid nii palju, mida võiks teha, aga nagu trenni ajal-ei midagi. Peaksin tegema nii, et mitte suvaliselt lahmima vaid kohe, kui mõte kaob ära, hakkama tegema mingit kindlat harjutust ehk siis nt volte või kaheksaid. Üleminekuid. Vahepeal mul õnnestus meile väga hea plaan teha, serpentiin, mille alustasime traavis, sõitsime ühe kurvi ära, teisel tõstsime galoppi, järgmise kurvi peal jälle traav ja siis galopp. See oli hea harjutus, Riks keskendus ja tegi kaasa.

Olen rohkem hakanud tegema maatööd ja ilma sadulata, varustuseta ratsutama, kuid mulle tundub, et sadulaga trennid on tahaplaanile jäänud. Pean tasakaalustama meie plaani nii, et igas päevas/nädalas/kuus oleks ühtlaselt asju. Et poni vorm ja rõõmsameelsus säiliks on tema jaoks oluline vaheldus ja see, et kõik mis ta teeb oleks põnev. 

Eile temaga ei ratsutanud. Puhastasin vaid ja paitasin. Palju. Mulle ei tundunud üldse, et on õige päev, et teha palju tööd ja mõelda, oli lebopäev. Chillisin tema koplis ja paitasin, kiiresti vajus ta mu käte vahel tukkuma. Mõistsin siis, (teen seda päris tihti, naljakas) et ta on mu parim sõber, tema jaoks teeksin ükskõik, mida. Vaadates, kui hea tervis tal on, kui ilus ta välja näeb ja kui tprahulik ta on, olin ja olen ikka siiralt õnnelik tema üle. I means to world to me.
Nunnu pats, päitsudega õnnelik poni :)
Also, poni käib nüüd jälle päitsetega. Ma sain hakkama, st ületasin ennast, usaldasin meid mõlemaid ning üllatus-üllatus, saime hakkama. Nüüd ei näe poni enam loodetavasti kunagi suulist koplis. Võimalik, et kunagi trennis kasutan suulisi kuid seda vaid tema enda hea nimel. 

Palun tehke nii, et teie ponid ikka teaksid, kui väga te neist hoolite ja neid armastate, take a day off and just pat, rub, hug and kiss them. Trust me, they appreciate it. Have fun.

neljapäev, 30. juuli 2015

Throwback, forest rave

Tahtsin blogi muuta mugavamalt loetavamaks ja endale rohkem meeldivaks. Märkasin vasakul ääres neid väikeseid kirjakesi ja tundus, et need vajavad asendamist uute ja huvitavatega. Hakkasin läbi vaatama meie instagrami, et leida sealt midagi, mis mulle korda läheb ja mis meie läbi elatud raskusi ja rõõme meelde tuletab. Leidsin palju huvitavaid asju, ilmselgelt lugesin ka läbi oma postitusi. Leidsin selliseid kirju, mis olid nii masendavad kuidagi. Mulle tuli meelde, kui kurb ma olin, et olin põhjustanud probleeme ja ebameeldivusi meile mõlemale.
Lugesin ja mõtlesin, et vau. Mis kõik nüüd teisiti on. Tõsiselt palju on muutunud selle 23 nädalaga, see teeb peaaegu 6 kuud!! Me ei käinud 6 kuud maastikul, me passisime oma koplis, me liikusime esimene kuu ainult koplis, edasi natuke pesuboksis. Edasi paar korda metsakoplis, seda seljas olles. Edasi ratsutasin vaikselt, algul koplis. Siis liikusime edasi platsile. Mäletan, et ma olin meganärvis, aga kõik oli ok! Siis läks juba veits paremini, aga ma käkkisin kokku, ei lasknud ponil piisavalt liikuda, olin vaid tema koplis. Siis tõmbas ta jälle lahti ja oli üldse päris pahur. päris hullud olid lood, tõin teda koplist ära suulistega, ainult siis oli mul endal piisavalt julgust. Siis ta ei tirinud ka kuhugi kordagi. Valjaid vahetasin bitlesside vastu ainult boksis, sest pesuboksis oli seda liiga riskantne teha. Ja nii me kulgesime kuni ükshetk ma viisin ta tagasi koplisse bitless valjastega. Nüüd olen viimased paar nädalat juba bitless valjastega teda ära toonud. Mis muudab selle kõige eriti tobedaks, on see, et boksid ja tema koppel asuvad vaid paarikümne meetri kaugusel teineteisest. 
Üldse on asjad mega hästi läinud viimasel ajal. Eile oli plaanis temaga sõita valjastega ja sadulata. jõudsin platsile, istusin selga ja mõtlesin et pfft võtan valjad ka peast ära. Arvasin, et terve trenn passime jälle kuskil väravas või lihtsalt ei saa hakkama millegi tegemisega, sest soov värava poole minna on nii suur :D AGA EI! Mitte midagi sellist ei toimunud. Alustasin muidugi sammus, ta kuulas ilusti ja saime isegi reaalsed voldid tehtud. Ma olin megaõnnelik. Tegime natuke veel ja, isegi kaheksaid saime teha. ta oli megatubli.
Hakkasime traavi tegema. Ta oli väga tubli poiss, ei kiirustanud(mis oli varasematel katsetustel tavaline), vaid kuulas mind ja püsis mõnusas ühtlases traavis. Proovisin teha ühe voldi platsi tagumises otsas ja veel paremat pidi. See oli kunagi olnud meie täielik nuhtlus, aga nüüd sõidame selle täiesti vabalt läbi ka varustuseta. Mõtlesin, et prooviks midagi keerukamat ka. Traavis kaks poolringi järjest. Ehk siis hakkaksid nagu volti tegema, aga siis, kui jõuad keskliinini, teed paindevahetuse ja teed järgmise poolvoldi rajani ja jätkad. See tuli imeliselt hästi välja, ma poleks seda kohe kindlasti sellest trennist oodanud. Hüppasin koheselt alla ja tänasin ja sügasin väga pikalt, ta oli niiii tubli. Veidi hiljem jätkasin trenni maatööga. ta oli endiselt varustuseta. me polnud ammu sellist maatööd teinud ta oli uskumatult tubli. Kui mudi enamikul ajast läks ta platsi äärde sööma, kui palusin tal edasi liikuda, siis nüüd püsis ilusti mu ümber ja oli näha, kuidas ta on minule keskendunud. Sammus liikus ilusti mu ümber, proovisime traavi. Ilusat traavi näitas küll, väga ilus pikk, ette alla traav oli. Paar galopile tõstet ja ringi oli ka, ta oli imeline. 
Hiljem veidi tegime veel traavi ja jalutasime maha. Seisime platsi keskel ja tegime trikke, erinevaid venitusharjutusi ja ta sai ikka korraliku massaaži, mitte ükski koht ei sügelenud ka ilmselt hiljem. Siis chillisime pesuboksis, tegin talle väikese patsi ja viisin tagasi koju ta, bitless valjastega. Varstvarsti liigume juba päitsetega ringi, varsti :)

Täna käisime Kellyga jälle metsas, juhuu!! Pidime saama hakkama suhteliselt väikese ajaga, sest Ingrid pidi tulema Veritasele ja korra ka Riksule sadulat passima. Meil oli aega ca 50 min, et maastikutiir teha.
Enne olin Riksuga juba vähemalt 30 min bokside juures passinud arvates, et Ingrid tuleb iga hetk ja vaatame sadula üle :D Pesuboksi kõrval boksis käib ehitus, pidevalt töömees koksib ja kasutab mootorsaagi, aga Riksul on suhteliselt ükskõik :) Nii tubli poiss, ei karda üldse, kuigi :D maas olevad kummimatid on küll väga hirmsad, vaevu julgeb oma koivakesi sinna peale tõsta. Aga see selleks. Ühel hetkel Ingrid helistas ja ütles, et on hoopis Kukrumäel seega meil oli aega, et üks tiir metsas ära teha. Kelly tõi Tristeni, pani kiirelt valmis, sama tegin ma. Ponil oli päris tüütu juba, ta ei viitsi kaua paigal püsida, igav ju?! Õnnes saime päris kiiresti liikuma. Riksu oli megatubli. Nagu ka eelmine kord, läksime me kohe ette, reisi juhtima. Oli suhteliselt tormine ilm, puud õõtsusid ja lehed sahisesid, aga sellest polnud väga lugu vist. Saime ilusti meie alalt välja, jõudsime metsa, ületasime edukalt ja rahulikult kraavi, liikusime edasi. Varsti tegime veits traavi, Riks lõdvestas end paar korda ja oli muidu tore poiss. Veits jalutasime ja siis hiljem tegime ühe sirge peal veel natuke traavi kuni sõiduteeni. Seal pöörasime otsad ringi ja tagasi galopis. Riksu oli maailmatubli. Algul oli kõik tore ja hea, keskel oli veidi raskusi rahulikumaks jäämisega, aga see raskus kestis vaid paar hetke. Siis, kui oli aeg lõpetada galopp, jäi ta kohe traavile, nagu tublid poisid ikka teevad :D jalutasime edasi, juba suunaga kodu poole. Parema pinnasega teel tegime jälle traavi ja siis üks hetk olimegi juba kodus. Riks on nii tore ja rahulik maastikul, ma olen väga uhke tema üle. 
Tallis ootasime veel natuke sadulapassijat, aga siis otsustasime, et viime Riksu tagasi koplisse.

Võtsime Kerstiga Aramise. Hetkel on õhus väike plaan meiega seoses, aga esmalt vaatame, kuidas me Aramisega läbi saame :) Olime platsil ja Kersti näitas erinevaid harjutusi ette, mida ma pidin hiljem kordama. Taguotsa ja esiotsa pöörded olid need, millega täna alustasime. Sain poni kohta teada, et talle ei tohi näkku puhuda, talle meeldivad väga paid pea peale, ta on väga kommimaias, ta lemmikharjutus on sääre eest ära astumine ja kui mina ise olen konkreetne ja talle arusaadav, siis on ta väga vinge. Õppisin vaatama hobuse asendi järgi seda, et millal on kasulik nt antud juhul teha taguotsa pööramist kas paremale või vasakule poole. Nimelt kui hobuse tagumine parem jalg on eespool, kui vasak, siis on palju mõtekam(sest hobusel on füüsiliselt lihtsam astuda siis kohe parema jalaga risti üle vasaku) pöörata hobust vasakule. Kui vasak on eespool, siis pöörata paremale, loogiline. Esiotsa pööramist pean ma ise veel õppima hoolikalt, ma ei soovi olla hobusele arusaamatu. Nii palju mõikasin, et Aramise puhul töötab see nt nii, kui ma tõstan hobuse vasakul pool olles vasaku ja paremal pool olla parema käe umbes tema silmade kõrgusele ja ise oma energiaga üritan teda suunata astuma eemale minust. Sellega kehtib sama asi, nagu taguotsa pööramisega, et kui üks jalg on eespool, siis tasub alati alustada pööret just nii, et hobusel on võimalikult lihtne kohe astuda risti eespool oleva ja pöörama hakata. Sain selle väikese trenniga ise palju targemaks ja uusi mõtteid, mida Riksuga trennides teha. Samuti õppisin veidi tundma Aramist, ta on tore.

Kui Ingrid jõudis, siis võtsin mingi hetk, kui olin just Aramisega lõpetanud Riksu ja näitasin passijale poni ja sadulat, sest Kerstil oli kahtlus, et oranž kaar on talle veidi lai. Tõin ka sadulavöö ja järgmisel hetkel olin ponil juba seljas ja ratsutasin. Tundsin end nagu kodus, ausalt. Ma ei tea, just viimasel ajal olen hakanud ennast temaga eriti koduselt tundma. Ratsutasin ära, tegin natuke sammu, traavi ja natuke galoppi ja viisin notsu tagasi koplisse. Ta on ikka mu lemmik, no matter what. 

Homme on mul plaanis praktiseerida uusi õpitud maatöö harjutusi Riksuga ning siis vaadata edasi, mida esmaspäeval teeme. Laupäev ja pühapäev on tal vabad, olen vanaemal külas ja korjan maal vaarikaid. 

Ärge unustage trenni kõrvalt ka lõbutseda. Käia metsas ja mängida, lihtsalt olla. Vaheldus on tähtis, sest ega kellelegi ei meeldi päevad läbi ringi ratast sõita. Have fun!
Natuke sassis pats, aga suva, sest see on maastik!!

pühapäev, 26. juuli 2015

No progress comes without hard work.


Minu ponibeebid on olnud supertublid! Nii Tristen, Veritas kui ka Rainbow.

Tristeniga oleme tublisti arenenud minu meelest. Kui ta varem olevat galopis kihutanud, siis nüüd ma sõites ei ütleks küll, et poni kihutab. Ta on nii mõistlik poiss. Traavile üleminekud on ka mega palju paranenud. Mulle hullult meeldib see, et noored ja toored hobused on niivõrd tundlikumad inimesele, st kohe, kui mina teen midagi, mida poleks pidanud olema, saan ma sellest aru, sest hobune reageerib kas siis veidi ootamatult või lihtsalt kiirendab, jääb aeglasemaks, misiganes. See on mind tohutult arendanud. Tunnen, et olen neid oskusi hakanud ka Riksuga kasutama, sest meil on asjad aina paremini läinud, yay!!
Anyways, üleeile sõitsin Trissuga sadulata. Ta oli niii tubli. Kõik voldid, üleminekud, kõikkõik. Proovisin poni esimese galopi ka sadulata ära. Supertubli poiss. Ma nii loodan, et ta leiab endale varsti toreda uue omaniku ja sõbra, kellega edasi areneda. Nii tore hobune on.
Veritasega olen ka sõitnud. Ta sai endale uued omanikud, jee!! Kaks häst toredat tüdrukut, Regina ja Kristina. Nad pole veel teab-mis-profid, aga nad on väga toredad ja õpivad kiiresti. Veritasega sõidavad ja teevad traavi. Kuna Veritasel sadulat pole ja hambad tahavad tegemist, siis sõidetakse temaga sadulata ja bitless valjastega. Paar korda on olnud mul ka seda rõõmu. Neljapäeval sõitsin temaga esimest korda sadulata ja ta oli niii tubli! Kui võrrelda eelmise korraga, kui temaga sõitsin, siis täiesti teine poni. Kordagi nt ei tekkinud sellist olukorda, kus poni tipiks või kiirustaks täiega. Mõtlesin just enne trenni, et ei hakka galoppi too päev proovima, et vaatab, kuidas läheb ja ehk järgmine päev. Mis seal ikka, trenn oli nii hea ja rahulik arvestades seda, et oli veel megatormine. Ühes nurgas tõstsin galopile ja poni oli nii tubli, kohe, kui palusin, oli galopp ja rahulik. Veritasel on üldse megamõnusad käigud. Samm on hea ja elav, traav on nii sujuv, et võid rahulikult teed juua, istuksid nagu tugitoolis. Galopp on kohati hästi vähe põrkuv, kohati samasugune, nagu traav. Ühesõnaga, ta on megatubli ja püüdlik poiss. Meeldi see, et ta on hästi tundlik ja painudv. Kõik voldid tulevad nii hästi välja. Ta on selles suhtes Tristenist päris palju erinev, sest T paindub minu arvates vähem kui V. Samas mõlemad on niiii head ponid. Olen õnnelik, et mulle on antud võimalus nendega ratsutada.

Ja minu lemmik, Riksuu. Ma ei teagi, kust alustada. Ta on olnud maailmatubli ponipoiss. Trenni teeme usinalt, ta on meil väike musklimees. Näeb nii ilus välja ka, õnnelik ka. Mäletan, et nii 3? 4? kuud tagasi koplisse minnes ei tulnud vastu ega hirnatanud, oli väga vähe minust huvitatud, kui sedagi, kahjuks. Hakkasime trenni rohkem tegema, polnud tal seda üleliigset energiat, mille arvelt ta lahti tõmbas ja ta muutus väga rahulikuks. Ta pole väsinud, ta on rahulik ja rõõmus. Alati hirnatab, kui lähen ja tuleb vastu, kui just hetk tagasi pole toodud heinavõrku või laiendatud koplit=veidi värsket muru. I mean, milline poni ütleks toidust ära? :D
Igatahes. Enam ei too teda suulistega koplist ära, edasiminek. Pesuboksis olles, siis, kui ma olin ära laagris ja Mia ja Saskia ta eest hoolitsesid, jooksis ta 2 korda sealt ära, et saada suutäis muru. Õnneks on ta tervis hetkel väga hea ja ta on heas vormis, nii ei tee suutäis mitte midagi. Pesuboksis seisab ikka üldiselt väga hasti paigal. Oleme harjutanud seda, et kui ma lähen sadulat boksiukse pealt tooma, ootab ta mind boksis st ei tule isegi järgi, veel vähem lahkub ise pesuboksist :D Ta on väga hästi hakkama saanud. Sadula laseb väga ilusasti selga panna, ei liigu isegi paigast. Mäletan seda, kui juba sadula häält(ilmselt pean silmas sadulavöö kinnituste kõlisemist :D) kuuldes hakkas Riks (boksis) ringi käima. Nüüd oleme nii kaugel, et pesuboksis seisab ta paigal ning teda ei häiri absoluutselt, et sadul selga läheb. Siis, kui hakkasime trennitama ehk siis paar kuud tagasi oli tal sadulavöö 7. augus mõlemalt poolt, praegu on mõlemalt poolt 8. Poni on ilusti alla võtnud, pekki pole aga kõhn ta ka pole. Nagu ilus vormis poni.
Trennis oleme jõudnud nii kaugele, et paremale poole voldid, millest siin varem on juttu olnud, tulevad nüüd väga ilusti välja, ei mingit probleemi! Üks trenn oli selline asi, et vasakut pidi üks platsi äär oli täiesti võimatu asi, mida mööda minna. Lihtsalt ei läinud ja kõik. Kuidagi saime Kersti abiga hakkama, trenn muutus rahulikust traavitrennist galopi-ja kontragalopitrenniks, it went really well! Kaks tõsisemat hüppetrenni on ka olnud, eelmises postituses oli paar pilti eelmisest, nüüd hiljuti oli teine trenn. Oli plaan teha meid proovile panev kollitrenn, aga ei midagi :D Algul müristas Ekke oma murutraktoriga platsi ääres, ühe korra sõitis kivile otsa, mina ja Kersti ehmatasime kordades rohkem, kui Riksu. Ta oli nii tubli. Takistused olid meil trennis järgmised: bouncy ehk siis rehvid ja suur kummuli tünn, juust ehk rist, mille ees oli Riksu vana slow feederi plaat? idk :D, kile ehk siis rehvid ja paar latti, mille ümber oli mässitud kile, mis tuulega ilusti täis puhuti, minu arvates oli üsna hirmutav, aga Riks arvas ilmselgelt vastupidi :D. Veel oli meil plätu ehk lattaed, mille alla oli umbes suuruses 300 reaalne plätu :D ja üks väike, kanistrite, rehvide ja lattidega kavaleti moodi asi. Muidi oli kõik väga priima, ainult paar korda läksime bouncyst mitte üle vaid mööda. Puhas minu viga, aga mis seal ikka, poni oli ikka megatubli! Järgmisel päeval pidi olema lebo lõdvestav trenn, aga ilm oli jälle tormine, natuke oli jälle segadust selle vasakut pidi platsi äärest möödumisega. Kohe, kui ta rajalt sisse hakkas minema, tuli nagu mingi väike hüpe, ma ei nimetaks seda pukitamiseks, aga selle alge vms :D lihtsalt läksime iga ringiga aina rohkem edasi ja aina rohkem raja pealt, ta oli täeiga tubli. Vahepeal tulime paremalt poolt, tegime hästi palju volte ja serpentiine. Serpentiinide peal pikendasin sammu ja kurvide peal võtsin kokku. See läks päris hästi, ta oli lõpus hästi tubli. Trenni goal oligi saada mõlemat pidi tulla ühe ringi sammus ja ühe traavis ilma probleemideta. Aga selleks, et see mingi tobe pean-saama-ringi-tehtud trenn ei oleks, tegime ühe lati ümber erinevaid trikke, kord kohe enne latti seisma, kord nii, et esijalad ühel pool, tagumised teisel, sääre eest astumine nii, et latt on jalgade vahel. Traavis oli pealesõit ja täpselt siis, kui esijalad olid üle, palusn peatust, sain koheselt ja hüppasin maha. Siis korra tahtsin veel proovida sellist harjutust, et esijalgade ja tagumiste vahel on suur vahe, see hea venitusharjutus. Sain ka selle korra, siis läksime kohe platsilt ära. Tundsin kohe siis, et Riks paneb proovile mind ja meie viimaste kuude trenningut. Kui läksime pesuboksi, et võtta ära tema kaitsmed, oli ta väga rahutu ja närviline tormi pärast ja ilmselt ka nende pääsukeste, kes meie möödudes boksist suure hooga välja lendasid :D Ma ise tundsin, et olin täiesti rahulik. Hakkasime siis minema kopli poole ja mulle tulid meelde need korrad, kui ta oli mul käest lahti tõmmanud koplisse minnes. Ta tookord nagu hakkas minust ette minema ja veidike isegi ette keerama, aga ma palusin kohe peatust ja selle ka sain. Jõudsime elusalt koplisse ja kõik oli okei. Ma olin väga rahul, sest sain järjekordselt kinnitust, et mu töö pole asjata olnud.

Laupäeval käisime Kelly ja Tristeniga maastikul!! Meie viimasest käigust oli möödas täpselt 3 kuud. Päris hull ikka. Igatahes, juba minema hakates otsustas Riks, et temale selline asi sobib ja hakkas ise kohe ees minema :D Vahepeal oli meil ees juba täis kasvanud rada ja üks langenud puu, mis meid väga ei häirinud. Jõudsime ilusti edasi, kohtasime kohe algul vanaema oma kahe lapsega, kes hobustest ja valgest ponist väga vaimustuses olid :D vanaemal oli natuke hirmus ka, aga minu jaoks oli see päris naljakas. Edasi minnes pidime põikama sisse kuhugi metsa, sest tee oli väga vajuv ja sopane. Nii palju mustikaid oli! Olime juba metsas ja kogu olek oli niii zen ja mõnus. Kellyga võidu hüüdsime zen ja muid väga õnnelikke ja rahuolevaid sõnu ja hüüdeid :D nii hea oli lihtsalt. Riks oli lõdvestunud ja endiselt vägagi nõus ise ees liikuma - asi, mida varem kambakesi metsas käies polnud juhtunud. Korraga avastasime end roosalt põllult, see oli imeline. Nagu suhkruvati sees oleks olnud. Tegu oli raiesmikuga, kus polnud ammu keegi liikunud, sellest ka ilmselt pikk roosakas hein ja üksikud männid. Vaade oli vapustav. Seiklesime erinevatel teedel, kohtasime uudishimulikke marjulisi ja nautisime mõnusat suvepäeva. Võin julgelt öelda, et kõik neli nautisid seda. Leidsime head sirged, hakkasime traavi tegema. Riks oli nii tore, Vaatas natuke ringi, kuulas mind, oli samas veel tundlik ja lõdvestus. Ma ei mäleta, et midagi sellist kunagi maastikul oleks olnud. Olin tõsiselt õnnelik. Mõtlesime, et ah, täna ilmselt galoppi ei tee, nvn polnud palju aega kuna Kelly pidi tööle minema. Üks hetk, ilusa sirge peal Kelly küsis, et noh, galoppi ka? Ma isegi ei vastanud midagi, lihtsalt tõstisn galopile ja sinna me kadusime :D Jõudsime kuhugi edasi, tegime veel traavi kuni tee läks liiga kitsaks, et kaks saaks kõrvuti olla. Sammus jõudsime sinna, kus 3 kuud tagasi oli olnud megailus punane sammal, selline maagiline koridor oli seal. Kelly tegi eelmine kord seal pildi ka. Vinge. Kuigi punane sammal oli praeguseks kadunud, oli ikka cool. Järsku leidsin, et mingi väike tee viib metsa, läksime ja see viis mitte kuhugi. oli väike pildipaus ja liikusime edasi, tore igatahes. Traavisime edasi ühe ristmikuni, kus otsustasime, et davai, vasakule natuke galoppi, siis pöörame ümber ja läheme tasakesi tagasi ja otse koju. Lol galopp sinna oli megamõnus, Riks oli nii tore ja tubli. pöörasime mingi hetk ümber ja tagasi oli juba vähe kiirem galopp :D ei saanud eriti ristmikul pidama niiet pöörasin vasakule. Sõitsime mööda mingitest uutest marjulistest, kes jälgisid meid suurte silmadega :D Paraja kino said, meil oli päris naljakas. Edasi läkisme juba kodu poole, tegime veel veidi traavi ja jalutasime. Kusjuures terve reisikese ajal olin ma enamiku ajast lõtvade ratsmetega, sest lihtsalt polnud vajadust neid kätte võtta. Ma olin maailmauhke Riksu üle ja selle, et me käisime jälle maastikul ilma mingite probleemideta. Koju jõudsime ka tervelt ja rahulikult, kogu reis oli tore, 1,5h olime umbes kokku. Megachill.

Hiljem sõitsin veel natuke Veritasega ja näitasin Kellyle, et sealt seljast pole galopis kuidagi võimalik maha libiseda :D Mõlemad poisid olid väga tublid.
Täna oli Riksul ja Trissul puhkepäev, usun, et nautisid seda, sest mina küll nautisin ühte diivanipäeva.
Nüüd paljupalju pilte sellest, kuidas ja mida me vahepeal teinud oleme, enjoy! ;)
image
image
image
image
image
image
image
image
image
image
image
image
image
Bouncy
image
image
image
Juust
image
image
image
Kile
image
image
Plätu
image
image
Oli tubli poiss.
image
image

image

image

image
Suhkruvatis.
image
image
image
image
image
Trennipildid tegi Kersti Kalberg, maastikupildid tegi Kelly. Aitäh :)